Categories
Pilves Ilves

Koroona, karantiin ja kanep

“Keegi ei lehvita Kersti palvel taskulampe, unenäos pole koroonat, pole paanikat ega maske.

Ma köhisin nagu voorimees juba enne teisi, aga tee mis tahad – mind see koroona ei võtnud. Minu köha põhjustab mu armastus kanepisuitsemise vastu. Ma teen seda palju. Mul ei löönud põhja alt, kui eriolukord välja kuulutati. Tõenäoliselt olin ma rõdul suitsetamas ja juba pilves, kui teised tormlesid tualettpaberipaanikas mööda meie rohkearvulisi kaubanduskeskuseid ja krabasid  kraami kokku.

Mina juurdlesin targalt: no kui nad munnid piirid kinni panevad, siis katkeb ju potentsiaalne tarneahel. Mis siis järgi jääb? Kodumaine toodang, mis põhiliselt kujutab endast ebaoskuslikult keldris kasvatatud kassikusehaisulist umbrohtu. On ka erinevusi, kuid… las ta jääb – ma unustasin ära. Aga point selge.

Mis siis teha? Okei, võibolla ei lubata liikuda ka varsti. Täielik lockdown. Fuck, raisk! Ma mõtisklen rõdul, kuulan klappidest Genkat ja pean sõjaplaani. Keeran jointi.
Ma pean varuma endale rohkem, et ennetada hetke, kui ma ei saa enam minna oma apteekri juurde. Ma ei taha, et mind roadblockis kriminaalse koguse rohelise rahustiga maha võetaks. Lähen jala. Persse, ma pean koera laenama! Hakkan guugeldama koerte varjupaikasid ja juba näen end skrollimas koerapiltide galeriis. Nagu svaibiks Tinderis, aga eesmärgid on ahvatlevamad – savu!

Ma olen planeerija. Ma pean olema, sest ma pean koguaeg plaane tehes arvestama võimalusega, et ma unustan plaani ära. Teine oluline aspekt kogu konstruktsioonis on minu laiskus. Mul ei ole kohe sugugi mitte vabatahtlikku isu teha midagi kaks korda – ma ei viitsi. Seega peab plaan olema nagu Normandia dessandis – one time mission. Ma võtan omale koera. Päriseks! 

Mu neljajalgne 4×4 partner in crime, padelnik, mulgipudrukeeles kuriteopartneri nimeks oli Pablo. Ma tean, mida sa mõtled! Ka mina olin šokis, et oli sellise oomenliku nimega koer – must krants, un perro, latiinohõnguline koer nimega Pablo. Kutsusin teda hellitavalt Pablitoks. Tragi nagu Suahiili suslik, paras kaaslane minu igavasse ellu ja minu võimalus koroona korral alati õue saada!

Te ei saa öelda, et oleksin isekas, sest selle koera võtmine oli ikkagi armastuse poolt ajendatud.
Tänud inimestele, kes suure südamega kodutuid loomi hoiavad!

Ma pakkisin seljakotti kaasa mitu meditsiinilist näomaski, koeratoitu, pritsipudeliga desinfitseerija, noh, ja grinderi, paberid, tubaka ja veepudeli! Me lähme Pabloga roadtripile Lasnamäe getosse! Me esimene missioon.
Kuigi eriolukord oli alles väljakuulutatud olin mina valmis hullemaks ja täna oli mu esimene katsetus.

Valisin hilisem aja koeraga jalutamiseks, et oleks juba hämaram. Nii saaks ma mente nähes puudevarju peituda ja olla nähtamatu.
Karge õhk, käredasse kurku tulvav tossuvoog, käe otsas Pablo-Pablito. Nii mõneski mõttes narkokoer, aga samas ka mitte. Eluline paradoks. No kärbseseen on kordades ohtlikum, kui kanep, aga võta näpust. Loodus on loodus, aga seadus on seadus. Ma riskin vanglaga, mu töö, mu maine, mu pere, mu faking perse heaolu on siin mängus. Ma ei taha kirjutadagi tagajärgedest – aga ma lähen, sest ma tahan olla normaalne. 

Ilma savuta… oota – panen põlema ühe… „Köhh-köhh, puff-puff“! Ilma kanepita oli elu väga up and down ja virrvarr. Minu jaoks on ta rahusti, mis aitab keskenduda ja olla stabiilne. Ma olen chill, lihtsalt unustan asju. 

Jalutame, Pablo on isane, iga tussiga peni, kes vastu tuleb saab elujõulise hormoonide pursatuse Pablolt otse koonule ja saba alla Pablo külma ja märja nina! Mõtle, kui inimesed ka nii romanssi punuksid!?
Olin esmasest ärevusest üle saanud ja iga autot ma enam eravärvide politseiks ei pea. Lähen reipal sammul, kõrvus kõlab Nas, mõtteid lendab peas. „Kuhu ma selle siis peidan?“ Ma ei saa ju seljakotti seda panna! See ei tohi mu keha küljes olla. Pablo… Kurat su nimi on juba kahtlustäratav! Kargled ringi ka nagu kokaiinis orav! Ma pidin midagi välja mõtlema, sest ma ei taha, et mind juhukontrollis läbi otsitakse ja taskust kanepit leitakse… ei taha. Ei ole plaanides. 

Suubun ajusid ragistades ja Pablot kantseldades sügavasse paneeldžunglisse. Hämarad tänavad, hallid panoraamid ja üks silmapilgu jagu kestev kohtumine kahe juhusliku mööduja vahel. Seda ei oskaks pidada imelikuks, veidraks ega kahtlaseks. Vahetunud on minu töötegemise tulem minu suure rõõmu vastu. Ma olen õnnelik. 

Seon Pablo tühermaal oleva kidura lepapuu külge ja keeran omale rasvase „batoonah“. Niii nimetas minu kariibidelt pärit sõber eriti rasvast jointi.
Kivipeade vanasõna ütleb, et suitsetades kasvab isu ja tulevad head mõtted. Mulle meenus seal popsutades, et mul on kaasas terve pakk koeratoitu. Heureka ja Tesla ning muud madafakad – mul on plaan!

Võtsin seljakotist koeratoidu ja surusin sinna oma esimese karantiininädala kanepivarud. Igaks päevaks 2 grammi. Täpse käe ja kopsuga doseeritud.

Üldiselt läks reis tagasi koju sujuvalt. Korra kaldusin teelt, korra unustasin kuhu lähen ja kord olin isegi imestunud, et mul on koer. Kord tundus mulle, et meid jälitatakse kahe koera ja ühe inimesega, hiljem inimene kadus ja koerad jäid. Aga koju ma jõudsin! 

Mu nahk oli märg, kui jõudsin koju. Mu naine polnud veel üle saanud mu otsusest meile koer võtta. See pidi olema teine laps ja palju kohustusi, kuid ma läheks tõenäoliselt jala Hiina ka kui väga vaja ja nõustusin ise tema eest hoolt kandma!
Teatasin ukselt naisele, et tulin koeraga jalutamast tagasi, võtsin seljakotist veepudeli ja jõin ahnelt selle tühjaks. Ka Pablol oli janu ning eks ka tüdrukpenide nuusutamine tegi suu kuivaks. Panin talle kausitäie vett ja pugesin dušši alla. Hea savu oli, mõtlesin duši all kuuma veejoa all seistes. 

Olla filosoof kordki elus – koer on inimese parim sõber. Tee mis tahad.
Sel õhtul ma kustusin ära kohe pärast pesemist. Linade vahel soojas oli hea olla, suikusin unne ja Lasnamäe paneelmajade akendel kustusid mu unenäos tuled. Keegi ei lehvita Kersti palvel taskulampe, unenäos pole koroonat, pole paanikat ega maske. Linn on rahus ja kuu valgustab paneelmonstrumite halle torne. Eemalt näen tühermaal Pablot. Naine on teki ära kiskunud. Magan.

Ma ärkan 6.30 hommikul. Toimetan ja lähen tööle. Ma tulen töölt õhtul kell neli. Et ma saaksin 420 jointi teha. Sel hommikul sain aru, et miski on sitasti sel hetkel, kui vaatasin Pablole silma enne kööki jõudmist. Miski ütles, et ma pole nii hea filosoof…

Astusin millegi peale – koeratoit… Kurat, terve põrand oli seda täis! Pablo! Mida sa teinud oled!?
„See varjupaiga koer ei ole ju treenitud ega korralikult kasvatatud ja nad võivad kes teab mida teha!“
Mu kõrvus kajasid mu abikaasa argumendid just sel hetkel ja prohvetliku selgusega, kui märkasin, et Pablo on koerakrõbinate paki seljakotist kätte saanud ja… Kurat, ma unustasin eile sealt savu välja võtta!

Kõik ei olnud läinud, aga see ei olnud enam savu. See oli ärailastatud, väljaoksendatud koerakrõbinate ka kanepi segu. Koer on inimese parim sõber. Ka siis, kui inimene on loll.

Head õhtut ja kopsud tugevaks!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga