Oli üks noormees, kes istus puu alla ja mõtles endaviisi elu üle järele. Tuli üksik teerändur ja küsis millest noormees mõtled, mille peale noormees ütles rändurile:

“Mul sai kõrini et olen olnud passiivne ja väsinud sellest kui inimene õõnestab minu autoriteeti.

Väsinud olemast see kes ainult kuulab, kuid keda ei kuulata.

Olen keegi kellele ei anta võimalust rääkida, sest hääl on vaigistatud ja kui häält teen, siis ei kuulata. Meelega, et ma ei saaks ennast kehtestada.

Peibutades mind pelgama kriitikat, varjudes ise kriitika eest, suunates kõik manipulatiivsed sõnad minu vastu, jäädes ise alati võitjaks, öeldes, et mina peaksin oskama kaotada, ilma, et keegi mõistaks, et ma ei soovi mängida seda mängu juba algusest peale ja ma soovin lihtsalt olla mina ise selliselt, et mind aktsepteeritaks.

Kõik keeratakse minu vastu, sest ma ei oska ennast kaitsta.

Olen tüdinenud sellest, et olen lasknud ennast tühjaks imeda energiast ja teen alati mida tahetakse tingimustel mida mina ei ole seadnud.”

Rändur soovitas noormehele ka minna rändama, avastada uusi inimesi, uusi kohtasid ja leida iseennast.

Noormees noogutas ja pakkis asjad ja läks rännakule.

Prindi artikkel