Kui Elizabeth sai kahekuuselt oma esimese DPT/OPV vaktsiini, oli ta rõõmus, naeratav laps. Ma suudan siiani meenutada seda peale vaktsineerimist mitmeid tunde kestnud eriti kõrgetoonilist karjumist. Ta kõlas nagu haavatud loom, nuttes abi järele. Tal tõusis kõrge palavik ja kerge punetus. Rääkisin sellest lastearstiga, kes selgitas mulle, et ma olen ülereageeriv ema, kuna olen vanem naine ja see on mu esimene laps ja et Elizabethil oli täiesti normaalne reaktsioon. Tema teine vaktsineerimine toimus 4-ndal kuul. Elizabeth istus, haaras asju, oli hästi arenenud jne. Pärastlõunal, peale vaktsineerimist, sai ta esimese krambi, kuigi siis ma ei teadnud veel mis see on. Ta lebas põrandal minu vastas. Ma suudan siiani näha, kuidas ta vasak jalg tõmbles mitmeid sekundeid. Ma helistasin lastearstile, kes ütles, et see on normaalne, et see on märk ebaküpsest närvisüsteemist. “Lõpeta muretsemine” ütles ta. Järgmised 2-3 nädalat ma nägin jätkuvalt neid märke. Ühel päeval kukkus ta kõrgel toolil ümber kuna ei suutnud kauem enam istuda. Ta ei suutnud enam pikemalt kasutada oma vasakut kätt. ….Ühel laupäeva õhtul ma hoidsin ta kätt kui see hakkas värisema. Tal tekkis palavik ja ma ei suutnud ta käe värisemist peatada. Ma TEADSIN, et ükskõik, mida see lastearst mulle ka ei öelnud, midagi peab olema valesti. Me viisime Elizabethi kiirabi vastuvõttu, nemad seal ütlesid: “Lõpetage muretsemine – Elizabethil on lihtsalt väike viirus”. Kui see läks õhtul hullemaks, viisin ta teise haiglasse, kus öeldi, et tal võib olla lihtsalt koldeline krambihoog, helistage esmaspäeval lastearstile. “Minge koju ja ärge muretsege”. Me läksime sel pärastlõunal koju, meie väiksel beebil tekkis üldine atakk ja ta lõpetas hingamise.
Maailm ei olnud enam kunagi endine.

Me matsime eile oma 34 päeva vana beebi, ta suri sel ajal, kui ma teda rinnaga toitsin. Toitmise ajal märkasin, et ta suust voolab verd. Mu tütar suri mu kätel ja ma ei saanud midagi teha, et teda päästa. Matuste ajal tuli mulle meelde, et teda oli vaktsineeritud B-hepatiidi vastu päev enne ta surma.

Mu tütar Lyla Rose Belkin  suri 16. septembril 1998.a. 5-nädalaselt umbes 15 tundi peale teist B-hepatiidi vaktsiini. Ta ei olnud kunagi haige kuni selle süstini. Ta oli elurõõmus ja ergas laps. Peale oma viimast söögikorda tol õhtul oli ta kuidagi eriti erutatud, valjuhäälne ja jonnakas – siis ta aga vajus äkitselt unne ja lõpetas hingamise. Lahkamise tulemuseks teatati imiku äkksurma sündroom, kuid lahkaja jättis aruandesse märkimata Lyla paistes aju ja hiljutise B-hepatiidi süsti. Koroner rääkis mu naise, minu ning meie lastearstiga lahkamise päeval ning teatas, et Lyla aju oli kindlalt tursunud. …Michael Belkin, Lyla isa.

http://www.whale.to/vaccines/belkin.html – Michael Belkin Testimony to Congress

Hiljuti viisin ma oma 2-kuuse tütre saama tema esimesi vaktsiine (DPT, suukaudne lastehalvatuse vaktsiin ja Hib). Kui me tagasi koju jõudsime, muutus kliinikus alanud nutt kriiskamiseks. Ta muutus lohutamatuks. Lõpuks karjus ta ennast mõne tunniga hingetuks. Järgmine hommik ärkasin oma abikaasa karjatuse peale – meie laps oli surnud.

Mu maailma kalleim tütar suri 10 tundi peale tema kolmandat vaktsineerimist (DPT, suukaudne lastehalvatuse vakstiin ja Hib). Ta oli ainult 16 kuud vana. Ei ole võimalik kirjeldada mu kannatuste, viha, valu ja raevu suurust. Ma tõesti ei teadnud, et inimene on võimeline tundma sellist kannatust kuni mu väike beebi suri mu kätel. Ma nutsin ja nutsin ja nutsin kuni pisarad otsa lõppesid. Ma tundsin nagu mu elu oleks hävitatud, täielikult hävitatud. Ma lubasin nüüd endale, et ma suunan kõik oma viha sellesse, et püüan peatada selle elava õudusunenäo kordumise teistega. Mitte keegi ei peaks tundma oma elus sellist kannatust ja valu nagu mina tundsin.

Laura Bono ütles, et tema poeg Jackson hakkas muutuma drastiliselt peale grupi thimerosali sisaldavate vaktsiinide saamist. Bono on öelnud, et 14.aug.1990, neli päeva peale viimaseid süste, 16-kuune Jackson hakkas muutuma enesessetõmbunuks. Kahe nädalaga lõpetas ta oma vanematele reageerimise ja nende äratundmise. Veel kaks nädalat ja Jackson ei suutnud enam luua silmsidet. Üsna varsti oli raske Jacksonit sööma või magama saada. Temast oli saanud autist.

Esimesed 13 elupäeva ei erinenud Nicholas ühestki teisest normaalsest beebist. Ta sõi hästi, kui magas, siis magas hästi. Ta käitus nagu mu esimene poeg peale sünnitushaiglast koju toomist. 13-ndal elupäeval sai Nicholas oma elu esimese B-hepatiidi süsti. Sel õhtul panin ma tähele, et ta nuttis rohkem kui tavaliselt. Osa ajast ta lausa kriiskas nutta. Ta käitus teisiti kui tavaliselt, aga kuna me olime temaga päeval just arsti juures käinud ja ta tunnistati  suureks ja täiesti terveks lapseks, mõtlesime, et kõik on korras. Ta muutus pahuraks nagu ikka vahest beebid muutuvad ja me ei teadnud siis veel, et vaktsiinid mõjuvad osadele beebidele halvasti. Ta nuttis peaaegu terve öö. Kui ma hommikul tööle hakkasin minema, siis ta endiselt nuttis pidevalt. Ta jätkas nutmist õhtuni välja. Järgmisel hommikul leidsime ta võrevoodist surnuna, selgus, et selleks ajaks oli ta olnud juba mitmeid tunde surnud.

Elizabeth, meie kolmas tütar, sai oma neljanda DPT süsti, neljanda Hib süsti ja tema esimese MMR süsti 27.veebr.1997.a. Nädal hiljem Elizabethi sai tõsise krambihoo. Helistasime kiirabisse ja Elizabeth viidi Seatlle lastehaiglasse. Esialgne diagnoos oli, et tal on krambid palavikust (kuigi tal ei olnud palavikku) ning ta viidi jälgimisele. Kaks päeva hiljem oli tal järjekordne krambihoog ning järgmised 18 tundi ilmnesid tal järjestikused krambihood üksteise järel. Tehti palju erinevaid teste kaasaarvatud 7 EKG-d, lihaste biopsia, lugematu arv vereanalüüse, 2 aju-uuringut. Kõik näitajad oli normaalsed, välja-arvatud aju-uuring, mis näitas entsefaliiti (ajupõletikku), laps jäi arstide järelvalve alla kuna oli karta, et ühel hetkel lõpetab ta iseseisva hingamise. Kriitilisematel momentidel Elizabeth ärkas ainult mõneks minutiks iga paari tunni tagant ja selle aja ta lihtsalt karjus.

Mu tütar sai kolm vaktsiini ühel päeval, DTP, IPV ja Hib. Ta nuttis terve järgneva öö. Järgmisel ööl kui last magama panin, oli ainuke asi, mida ta teha tahtis, oli nutta. Lõpuks me mõlemad uinusime kurnatult. Ma ärkasin keset ööd ja haarasin oma lapse järele ja mu süda nuttis – laps oli sinine. Ta oli surnud une pealt. Ta sai kiiresti viidud haiglasse, kuid nad ei saanud enam midagi teha. Mu ilus, armas ingel oli igaveseks läinud. Mul on siiani raske uskuda, et lastearstid, nagu ka haigla arstid ei hoolinud me tähelepanekust, et vaktsiinid võivad olla lapse surma põhjuseks.

Ma olen 2-aastase autistliku lapse ema. Esimesed sümptomid hakkasid avalduma vahetult peale vaktsineerimist 14-kuuselt (ühel päeval süstiti tema väikest keha 9 haiguse vastu – leetrid, mumps, punetised, difteeria, läkaköha, teetanus, lastehalvatus, tuulerõuged ja meningiit). Meie elud pöörati sõna otseses mõttes pahupidi faktiga, et meie absoluutselt terve poeg peale vaktsineerimist haigestus astmasse, kõhuõõne haigusse ja autismi. Nad väidavad alati, et mu lapse autism oli kaasasündinud, hoolimata sellest, et esimesed 14 kuud arenes ta täiesti NORMAALSELT.

Mu õetütar sai eelmisel nädalal lasteaias oma plaanilised vaktsiinisüstid ja tal tekkis selle peale hirmus reaktsioon. Peale arstikabinetist väljumist tundis tüdruk ennast halvasti, kaebas kõhuvalu ja minestas. Tal seiskus hingamine ja pissis alla. Siis hakkas ta keha rappuma. Ta ema jooksis tagasi arstikabinetti ja need ei suutnud leida lapsel pulssi. Valmistuti südametegevuse stimuleerimiseks ja helistati kiirabisse. Siis tuli laps meelemärkusele. Ta rääkis seosetult ja pulss oli ebaregulaarne. Kiirabi viis ta haiglasse ning seal väideti, et laps lihtsalt ehmus süstide peale….

Mu õepoeg sai oma esimese vaktsiinisüsti 3-kuuselt. Ta ema polnud kunagi informeeritud võimalikest kõrvalmõjudest – ajukahjustusest kuni võimaliku äkksurmani. Helistasin oma õele kolm päeva peale vaktsineerimist. Selgus, et laps on pole maganud kolm päeva, on karjunud nutta, on virisenud, tal on olnud paremas kehapooles krampe ning ta on keeldunud rinnapiimast. Ma küsisin ainult kaks küsimust: kas teda on vaktsineeritud ja millal? Mu õde vastas: “Jah, talle tehti vaktsiinid lastehalvatuse, meningiidi, hepatiidi ja läkaköha-difteeria-teetanuse vastu. Kohe peale vaktsineerimist algasid kõik need probleemid. Kolmandal päeval algasid metsikud krambid.” Ma ütlesin talle, et viigu laps lastehaigla kiirabisse. Seal selgus, et ajus oli golfipalli suurune verevalum. Kõik kiirabihaigla arstid eitasid selle verevalumi tekkimist vaktsiinist, väites, et laps sündis sellega….

Esimene asi, mida nad mul vaesele beebile tegid oli lastehalvatuse vaktsiin, nad lõid süsti kõigepealt ta paremasse jalga ja siis vasakusse. Ta karjus nagu ta kunagi ennem veel pole karjunud ning see hääl erines kõikidest ta eelnevatest nuttudest. Hilisõhtul  hakkas ta käituma teistmoodi kui tavaliselt, ta kõrgehäälne kisa kõlas nii valusalt ja tema väikesed pisarad oleksid uputanud jõe. Ta suutis ainult hingeldada. Me helistasime oma “arstile” (kasutan siin meelega jutumärke), meile väideti, et see on normaalne ja et me helistaksime tagasi tööajal kuna nad hakkavad oma kabinetti parasjagu juba sulgema.

Meie lapselaps Lee Ann oli 8 nädalat vana kui ta ema viis ta lastearsti juurde rutiinsesse kontrolli. Seal tehti talle loomulikult ta esimene läkaköha-difteeria-teetanuse vaktsiini süst. Kogu oma elu 8 nädalat armastusväärne, eriliselt vaikne ja rahulik beebi polnud eluski toonud kuuldavale sellist verdtarretavat kisa kui sel momendil kui talle see süst tehti. Nelja tunni pärast Lee Ann oli surnud. Imikute äkksurma sündroom – ütles arst.

Meie imeilus tütar sündis veebruaris ning suri aprillis. Mis oli ebatavaline kui ta suri, on see, et samal päeval käis ta rutiinsel kahe-kuu läbivaatusel. Arst ütles meile, et ta on suurepärase tervise juures. Siis teatas arst, et lapsele tuleb neli süsti teha. Ma kordasin: NELI? Ta veenis mind, et see täiesti normaalne ja on parem teha need süstid nii noorelt. Samal õhtul peale lapse toitmist panime ta magama ja läksime siis teda veel 45 minuti pärast vaatama. Ta oli surnud. Kolme nädala pärast saime lahkamistulemuse – imiku äkksurma sündroom. Sellest päevast alates ma usun, et see oli nendest süstidest ja mitte keegi ei suuda mind ümber veenda.

Ma tahan teile teada anda, et ma peaaegu tapsin omaenda tütre lastes pediaatril teda vaktsineerida. Sündides mu laps suutis juba peaaegu pead hoida oma ja ringi vaadata. Oli palju märke, mis andsid tunnistust sellest, et ta on andekas laps. Ka Apgari test oli 10. Kui ta oli kahekuune, viisime ta rutiinsesse kontrolli. See, mis juhtus peale neid süste, ei unune mul kunagi ja ma räägin sellest kõigile kogu oma ülejäänud elu, et informeerida teid vaktsineerimise ohtlikkusest.

Eesti lapsevanemad:

 tehtud kaitsesüst – 13.11.2002 9:46:00

mille oma lapsele lasin 10 a tagasi teha, kuna ei olnud kursis nende ohtudega mida see võib põhjustada, on tulemus see, et laps tunnistati aastaselt invaliidiks. Pidev taastusravi nii kõne kui kehalisel tasemel on kestnud siiani. Kaitsesüsti kasulikkuse kõrval tuleks vaadata ka see grupp lapsi kes on nii tugeva tervisega et seda võib talle teha. Mitte valimatult ja ühtsete doosidega vaktsineerida kõiki ka neid kes on suurema riskigrupiga ja võivad kohe haigestuda neisse haigustesse mille vastu vaktsiini saavad

 killuke – 13.11.2002 9:47:00

Vaktsineerisin oma lapse rõugete vastu. Selle tulemusena jäi laps esimest korda elus haigeks ja muutus väga allergiliseks, seetõttu ei käinud ta ka eriti lasteaias. Kooli alguseks oli laps terve ja tugev tüdruk kuni lastearst leidis, et nüüd, enne kooli tuleb kõik kaitsesüstimised ära teha. Hoolsa emana olin nõus, selle tulemusena vallandus aga uuesti allergia ja haigused, mis kestsid kuni otsustasin vaid loodusravi kasuks. Mandlite põletiku -angiini ravisin välja Bulgaarias toodetud Maraslaviiniga, mida enam eesti apteekidest ei leia. Teine laps ei ole saanud ühtegi vaktsiini ja on täpselt nii terve nagu iga korralik laps, mõned viirused vahel, mis taanduvad viinasokkide ja teesegudega (leedu palavikutee) ja palaviku ajal neere puhastavad kerged teed. Lapse nina ei tohi ära rikkuda kangete tilkadega.

 erijuht – 13.11.2002 9:49:00

minu laps oli vaktsiiniline allergiline ja sai närvisüsteemi kahjustuse, mis pidavat kasvama välja 2 eluaastaks, peale selle sai aju unekeskus kergema kahjustuse, mida soovitati ravida luminaali ja elektriga, kuna krambi hood pidavat tulema radikuliidist. Abi sain mustamäe konsultatiivse polikliiniku neuroloogilt, kes tegi lapsele eeg-e. Ma ei kujuta ette, mis oleks juhtunud, kui ma oleksin teinud nii nagu kopli polikliiniku perearst soovitas. Mina ei soovita mitte kunagi, mitte ühtegi last vaktsineerida.

 Nõus Pillega – 13.11.2002 8:41:00

Olen 100%-liselt laste vaktsineerimise vastu. Vaktsineerimisest on huvitatud ainult ravimifirmad, et saada endale kasumit. Minu laps jäi peale vaktsineerimist väga raskesti haigeks, palavik tõusis 39,6 ja nõnda mitu päeva. Miks ei räägita sellest, kui palju lapsi sureb maailmas tänu vaktsineerimistele. Vene ajal ei lubatud nõrgema tervisega lapsi vaktsineerida. Peale selle ei takista vaktsineerimine lapsi haigestumast just nendesse haigustesse. Minu suuremad lapsed põdesid nii punetisi kui ka mumpsi vaatamata sellele, et nad olid vaktsineeritud. Lapsevanemad võiksid teada, et vaktsineerimine kahjustab laste immuunsüsteemi. Mul on hea meel, et järjest rohkem emasid keeldub laste vaktsineerimisest.

 meeri – 13.11.2002 9:06:00

Olen 3 lapse ema. Peale läkaköha vaktsiini põdes vanem laps läbi korraliku läkaköha, peale mumpsi vastu vaktsineerimist põdes noorim laps läbi korraliku mumpsi. Meie lastearst oli olnud kauaaegne arst ja ütles mumpsi kohta, et kui ta poleks oma silmaga lapse kaela näinud poleks ta minu juttu lapse haigestumise kohta uskunud. Kuidas on kindlaks võimalik teha, kas me saame vaktsineerimisest kasu või kahju?

 JJ – 13.11.2002 11:59:00

…”isegi B-hepatiidi vastu ei lasta…”. See on liiga uus vaktsiin. Tean isiklikult juhtu, kui pisike 1-kuune tüdruk suri. Mu oma lapsel oli sellele äge reaktsioon.

 Pille40 – megakutt 13.11.2002 12:14:00

siin kommenteerinud arstile: huvitav, kuidas nii piiratud mõtlemisega inimene arstiks on saanud, et isegi praegu levinud infot hambaarsti määratud tablettidest ei tea midagi. Võiksin pika joru kaitsesüsti tagajärjel surnud (sõbrannast) ja sandistunud lastest siia tuua. Ja naiivitaridele veel, et kaitsesüstist tekkiv vähk võib areneda kuni 20.a. jooksul. Laste vähki haigestumine aga tõuseb (lastekirurgilt kuuldud info). Arste on ikka igasuguseid, olen ise kannatanud sellise pärast, kellele oli tähtis haigla voodikohtade täituvus, mille tagajärjeks jälle mitu sandistunud last vale ravi tagajärjel. Hea on arstidel siin riigis hõisata, sest mitu kindlalt arsti süül juhtunud õnnetust patsiendiga on kohtusse jõudnud?

 to here – (vips) 13.11.2002 12:16:00

kas tõesti võivad vaktsiinid ka autoimmuunhaigusi tekitada????..võib-olla on mu lapse I tüüpi diabeetki siis sellest???…muide, minu käest ei küsinud küll keegi luba kui sünnitusmajas last vaktsineerima hakati…

kaja, 22:02 07.10.2003: Miks on lapsed nii vastuvõtlikud kõikvõimalikele haigustele ja seega pidevalt haiged, nii et noori emasid ei taheta eriti töölegi võtta? Tundub et laste immuunsusega on midagi tõsiselt lahti ja see on üks vastaste põhi argumente, et last rünnatakse kõikvõimalike vaktsiinidega kui ta on vaevalt ilmavalgust näinud.
Laps ei oska veel keeratagi, aga juba sööb mulda!!!
Punetised on rasedatele ohtlikud ja seega vaja hädasti vaktsineerida alla aastast last, äkki jääb rasedaks, tühja sellest et vaktsiini mõju on umbes 10 aastat, kui sedagi.
Lähen terve lapsega arstile ja tagasi saan röökiva lapse kelle palavik heal juhul kestab kõigest kolm päeva.
Olen 8 kuuse lapse ema ja teinud oma valikud lähtudes tervest mõtlemisest ja sisetundest ja kahjuks ka väga kurbadest kogemustest sõpruskonnas kus 9 kuune laps suri vaktsineerimise tagajärjel ( see ei ole oletus), 3 kuune laps luupõletikus ja jalg rippus 10 päeva, õnneks paranes, ühe sõbra lapsel tekkis jalal nii tugev põletik, et opereeriti, rääkimata kõrgest palavikust mis on igal 3 lapsel.Need ei ole ei tea kellelt kuuldud jutud, vaid näited minu tutvusringkonnast.

 nonii – 13.11.2002 23:13:00

Lausa vihaseks teeb, kui räägitakse ja ei räägita kaitsesüstimistest. Räägitakse ei hirmus vajalik. Ja ei räägita mõjudest. Minu laps näiteks ei kannata kaitsesüstimist, sest eesti lastele antakse nn. puhastamata vaktsiini. S.T. vaktsiini kasvatatakse munavalgu peal ja siis ei puhastata saadud vaktsiini munavalge jääkidest. Ja need kes on munavalgule allergilised, need siis minestavad pärast süstimist mitu päeva järjest. Minu viiekuune laps oli pärast vaktsineerimist eluohtlikus seisukorras tilgutite all Tln Lastehaiglas ja arstid laiutasid ainult käsi. Pandi aga iga tunni tagant küünal pepusse ja kästi vait olla.

Jana vaktsineerimise lugu
Kaunis Viljandi neiu Jana saaks tõenäoliselt kasutada mõlemat silma ja kõrva, kui perekonnas oleks juba tema sündides olnud ta praegune kasuisa, tunnustatud dr Mati Lüdimois. Paraku on sageli nii, et põhjalik tähelepanu eeldab tutvusi ja isiklikku seotust arstide ja/või meditsiiniga. Ent Jana bioloogiline papa oli tüdruku sündides 17aastane poisu ning ka 18aastane emme ei suutnud tütrekest kaitsta hoolimatuse eest, millega ei-keegid võivad pihta saada.

“Sügaval nõuka ajal, kui Jana oli kolmekuune, tehti talle rutiini korras teetanuse-difteeria-läkaköha vaktsineerimine. Et kaitsta last saja õuduse eest,” meenutab Malle Seeba mornilt. “Jana reageeris sellele süstile vastu ootusi — ägedalt haigestudes.” Kas eksis õde? Jana tervisekaart on vaktsineerimise märke juures tugevalt soditud. Ehk ei talunud ta lahust, mis ei olnud tol ajal kõige parem? “ Tagantjärele ei oska seda keegi öelda.

“Janal tõusis õhtuks palavik 38,6, kõht läks lahti, laps oksendas kogu aeg. Helistasin arstidele, aga need ütlesid, et nii peabki olema. Keegi ei tulnud meid ka vaatama. Kuuendal päeval, kui Jana ei suutnud enam nutta, ilusad suured tumedad silmad ei püsinud enam lahti ja käekesed-jalakesed lebasid liikumatu kehakese juures elutult, nõustus koju tulema tolleaegne lastepolikliiniku juhataja Agnes Leesmäe. Eks sellepärast, et ta oli meie peretuttav — sealt ka erand. Niipea, kui ta Janat nägi, läks väga kiireks. Beebi oli kaotanud suure osa eluks vajalikust vedelikust. Selle tagajärjel tekkis närvikahjustus ajus.”

Kui tütreke hakkas kolmeaastaselt telefoniga rääkima, märkas ema, et ta paneb toru ainult ühe kõrva juurde. Professor Mart Kull ütles tookord Tartus uuringutel: “Selle kõrvaga on suss!” Malle nuttis.

Kuna ema oli kehalise kasvatuse õpetaja, veetis tirts palju aega temaga koos spordisaalis. Malle vaatas, et tütar teeb jooksmisel naljakaid liigutusi, palli pigem kartis kui püüdis — aga ema ei osanud seda ebaloomulikuks pidada. Teise klassi alguses saatis kooliõde teate, et Janaga peaks minema silmaarsti juurde.“ Jana palus terve läbivaatuse-mõõtmiste aja arsti, et ta ei määraks prille. Siis teatas arst peaaegu hõisates: sulle ju polegi prille vaja — SA OLED JU PIME! Mina kukkusin šokist sõna otseses mõttes kapi taha. Ja nutsin,” on Mallel ka nüüd silmad niisked.

Malle teadis, et Janal on kuulmispuue ja manitses pidevalt, et tüdruk peab teistest püüdlikumalt tähele panema. “Nägemispuudest teadmata õiendasin temaga terve igaviku — miks sa kogu aeg koperdad, jälle panid piimaklaasi lauast mööda, ära jookse vastu ust, kas sa ei näe ometi… Õudne hakkab, kui mõtlen, et olen talle niiiiii palju liiga teinud.”

Kodus tegi Malle Janaga palju tööd, sundis teda harjutama-harjutama-harjutama. “Pean arstidele tänini kinnitama: Jana on seesama lootusetu laps. Paljud arstid vangutavad päid, kuidas on võimalik sellise diagnoosiga lapsel nõnda hästi elus toime tulla. Aga sellepärast, kui ta oli pisike, siis ma ei teadnud ju Jana tegelikku olukorda. Sundisin teda muudkui kõndima (see oli vaevaline — tasakaaluaparaat oli paigast ära), kuulama, tähele panema ja üldse tegema kõike, mida temaealised väiksed piigad teevad. Kui sain teada tõe, oli juba õnneks hilja haletsema hakata ja järeleandmisi teha.”

Koolis hinnatakse Janat teistega samadel alustel, ta peab omandama sama materjali, mis on jõukohane tema tervetele klassikaaslastele — vaatamata sellele, et talle on antud elus poole vähem silmi ja poole vähem kõrvu. Jana tantsib kaheksandat aastat Viljandis Eve stuudios ja on solistide võistlusel teise koha saanud.

Muide, mina sain Jana puudest teada alles paariaastase tutvuse järel, kui ta enne paadimatkale minekut oma invaliidsustõendi minu kätte andis, et see märjaks ei saaks. Ja ka teades unustan neiu “poolikuse” pidevalt ära, sest ta käitub terviklikumalt kui nii mõnigi terve. On varaküps, soe ja südamlik ning paistab nagu helge päike oma kolmeaastase õekese peale.

“Olen õnnelik, et tal on AINULT need puuded ja ta saab siiski elada täisväärtuslikku elu,” tunnistab Malle. “Ent ka minu väiksem tütar vaktsineeriti sünnitusmajas kolme aasta eest ilma et minult oleks luba küsitud! Ometi töötab tema isa selles samas majas!”

Rohkem tekste leiate Siit: http://web.zone.ee/iamfree/lapsevanemad.htm

Prindi artikkel