Eestimaa, minu jaoks on see tolmus tantsiv kruusatee, suvetuules looklev rapsipõld, õunapuid täis koduhoov, toitu kasvatav põllumaa, mesilaste orkestris toimuv meekogumine ja lootust andev pilveatlas, mille tagant trügiv päikeseviht.

Aga eks ajad muutuvad ja maitsed samuti, olen ka ise elus proovinud teatud maagilisi asju, aga tundub, et uus Eesti bränd sai loodudki suisa hallutsinatsioonide najal? Plärts. Täielik õudukas. Mis õudne elukas see vastu vaatab uuel brändil? No vaadake seda:

Mis tõesti häda rukilillel, suitsupääsukesel, kasvõi sirelitel ja mesilastel….?

Tundub ju, et tegemist on meie oma riigiga? Eestimaaga?

Aga märgatavalt on näha, et nagunii on kadunud igasugune värv linnadest, põgenege suvel maale! Või otsige parke. Linnad on välja surnud.

Kas sellist Eestist me tahtsimegi? Ei tahtnud.

Mida teha saame omaltpoolt, et muutused tekiksid? Eks eesti rahval on alati olnud arvamus riigikogus toimuva üle, mõned käivad ka toompeal protestimas, aga mina ei ole käinud kunagi, ma ei näe sellel ise mõtet, sama saab teha ka sotsiaalmeedia kaudu.

Võibolla olekski lahendus see, kui tekiks rohkem alternatiivmeediaportaale ja nende eesotsas oleksid mõned inimesed, kes on endast jätnud hea mulje ja suudaksid oma arvamust avaldada ka tähtsamates ruumides.

Me ei saa pelgalt ainult peavoolumeediat usaldada ja rahvas vajab oma kohta, kus arvamust esitada, samuti on vaja ka paremaid valikuid, mille vahelt valida.

Ei saa tuua lauale kaks kivi ja öelda, et kuna me oleme demokraatlik vabariik, siis võite teie otsustada kumb lauale jääb.

Aga elame näeme, vaatame mis edasi saab. Igatahes mina ja kogu ülejäänud rahvas ootab kindlasti paremaid muutusi.

Minu üleskutse kõigile suveks, tehke nii palju fotosid linnast väljas kui saate. Jääduvstage hetki, mis iseloomustavad Eestit. Need fotod võivad kunagi väga palju väärt olla, mitte rahaliselt me ei räägi. Väärt hingele!

Alan

Prindi artikkel